Mis on perekonnapsühhoteraapia?
Pereteraapia on laialtlevinud psühhoteraapiameetod, mis on suunatud lahendamaks süsteemselt probleeme, mis tekivad inimestel suhtes oma lähedaste ning teiste oluliste inimestega. Traditsiooniliselt on pereteraapia fookuses pereliikmete omavaheline suhtlemine ning suhete kvaliteet, perekonna erinevad arengukriisid ning nendega toimetulek. Teraapia tulemuseks võib olla näiteks perekonna toimetuleku paranemine, üksteisemõistmise suurenemine, emotsionaalse toetuse jagamine ja saamine pereliikmete poolt, probleemilahendusoskuste paranemine.
Kes võiks pereteraapiast kasu saada?
Perekond võib inimese jaoks olla nii suureks toetuse pakkujaks kui ka mittemõistmisest tulenevaks stressiallikaks ning valutekitajaks. Seega on pereteraapiast abi kõikidel juhtudel, mil eesmärgiks on peresisese toetuse suurendamine. Igat pereliiget puudutav probleem ,mis mõjutab tema suhteid teiste pereliikmetega, on käsitletav pereteraapias. Õigeaegne sekkumine aitab ära hoida pereliikme patologiseerimise ning leida kiiresti ning efektiivselt sobivad probleemilahendused.
Pereteraapia sobib abistava meetodina nii kriisisituatsioonis kui ka pikemaajaliselt väljakujunenud probleemide lahendamisel. Samuti on meetod kasulik ennetava eesmärgiga vältimaks pereliikmete käitumisprobleeme või psüühilise tervise halvenemist.
Enamlevinud probleemivaldkonnad, mille puhul pereteraapia on osutunud efektiivseks sekkumismeetodiks:
- Psüühilised probleemid, eriti kroonilise kuluga
- Psühhosomaatilised probleemid
- Laste ja teismeliste psüühilised probleemid
- Seksuaalsusega seotud probleemid
- Paarisuhteprobleemid, kaasa arvatud lahutusega seotud temaatika
- Perekonna elutsükkel ja arengukriisid
- Vanemlike oskuste puudulikkus
- Kooliprobleemid
- Tööga seotud problemaatika
- Traumaatilised kogemused, kaotused ja lein
Pereteraapia võimaldab pereliikmetel väljendada oma raskeid tundeid turvalises keskkonnas, õppida tundma teiste pereliikmete kogemusi ja arusaamasid, saada teadlikuks teiste vajadustest, leida peres olemasolevaid ressursse ning seeläbi luua muutus oma suhetes ja elus tervikuna.
Kuidas pereteraapia toimub?
Pereteraapia toimub valdavalt vestluse vormis, kus kõigil pereliikmetel on võimalus avameelselt ennast väljendada ning saada ära kuulatud. Pereterapeut kasutab erinevad tehnikaid eesmärgiga tuua muutust pere suhtlemismustritesse, probleemikäsitlusse ning rollijaotusesse.
Perekohtumiste sagedus sõltub probleemi eripärast ja kriitilisusest. Seansid võivad toimuda nii kord nädalas kui ka kord paari kuu kohta. Pereteraapias võiksid osaleda kõik peres koos elavad või probleemiga seotud inimesed. Vahel saab teraapiat alustada ainult ühe või paari pereliikmega, kuid seegi aitab probleemset olukorda leevendada, sest kui muutub ühe pereliikme käitumine, ei saa jääda muutumata teistegi oma. Terapeut võib peresituatsiooniga tutvumise järel otsustada tegeleda näiteks vaid paarisuhtega
Pereseansi kestus on tavapäraselt 60-90 min.
Sageli esinevad pereprobleemid
- Pere ees seisvate ülesannetega toimetulematus. Nendeks on pereliikmete põhivajaduste (turvalisus, elementaarne hoolitsus, materiaalne kindlustatus) mitterahuldamine. Perekonna koosseisu muutumised ning raskused laste arenguliste vajadustega toimetulemises. Samuti kriisiülesanded, mis tekivad peret ootamatult tabanud olukordades (pereliikme haigus, surm, kodu kaotus jm.)
- Suhtlemisraskused. Paljudes teraapiasse pöörduvates peredes on suhtlemisraskused, mis tähendab, et pereliikmete vaheline kommunikatsioon on ebaselge, ebapiisav ning vastuoluline.
- Rolliprobleemid. Tekivad siis, kui peres olulised funktsioonid on ebaõigesti jaotatud või ebapiisavalt täidetud. Tüüpilised on sellisel juhul vanemate vähene autoriteet laste kasvatamisel või nn. vanemlikustatud laps, kelle ülesandeks on kanda näiteks puuduva vanema rolli.
- Käitumise kontrollimise raskused. Tavaliselt teeb peredele muret lapse või laste käitumine, mis võib keeruliste peresuhete tõttu muutuda allumatuks, antisotsiaalseks või agressiivseks.
- Piirid pere allsüsteemide ja liikmete vahel. Terves peres peaksid olema parajalt läbilaskvad piirid abikaasade, vanemate ja laste allsüsteemide vahel. Ebapiisav või liiga seotud suhe pereliikmete vahel, suhtlemisraskused ning käitumise kontrollimise ebaõnnestumine on mõned näited piiride problemaatikast peres.